Digitaalne tootmine on üks kolmest masinaehituse magistrikraadi spetsialiseerumisrajast. Teised erialad on digitaalne disain ja nutikad süsteemid.
Digitaalset tootmist (mida nimetatakse ka 3D -printimiseks või lisandtootmiseks, AM) peetakse üheks keskseks sambaks jätkusuutliku ja digitaalse tööstusaja ajastu loomisel käimasoleva tööstusrevolutsiooni, tööstus 4.0 koos suurandmete ja asjade Interneti kaudu.
Kogu maailma tööstusharud arenevad jõudsalt erinevate digitaalsete tootmistehnoloogiate küpsemiseks ning seisavad silmitsi tõsise puudusega kvalifitseeritud inseneridest, kes on koolitatud sellises väga nõudlikus valdkonnas. Seetõttu on selle magistritaseme programmi eesmärk õpilaste harimine ja koolitamine digitaalse tootmise valdkonnas, et nad oleksid valmis lahendama tööstusharude ees seisvaid väljakutseid.
Pärast selle programmi lõpetamist peavad õpilased:
Omandanud laiema arusaamise erinevatest traditsioonilistest ja kaasaegsetest tootmistehnoloogiatest, nagu keevitamine, töötlemine, katmine, termiline ja külm pihustamine jne, ning põhjalik arusaam järgmise põlvkonna digitaalsetest tootmistehnoloogiatest, nagu otsene energia sadestamine, pulberkihi sulatamine, materjali jootmine jne, et neid kasutada jätkusuutliku ja digitaalse tööstuse loomiseks;
Suutma muuta uuenduslikud ideed digitaalse tootmise valdkonnas elujõulisteks ärilahendusteks;
On omandanud põhiteadmised materjaliteaduse ja insenerikontseptsioonide kohta, mis on seotud digitaalse tootmisega, et edukalt arendada uudseid materjale erinevateks digitaalseteks tootmisprotsessideks;
On saavutanud laiema arusaamise erinevatest pinna- ja katmismeetoditest digitaalselt valmistatud komponentide pindade muutmiseks erinevate tööstuslike rakenduste jaoks;
Omandanud laialdase arusaamise, kuidas selgitada, kuidas ja miks tootmist simuleeritakse, ning õppinud ära tundma selle valdkonna virtuaalse tootmise võimalusi.
Olema võimeline iseseisvalt ja loovalt tegelema tööstuskoostööga erinevate vahendite, näiteks projekti/ülesande/lõputöö jms kaudu, et kasutada programmi käigus õpitud teoreetilisi kontseptsioone ja suutma kriitiliselt mõelda traditsioonilistest distsipliinipiiridest kaugemale, et leida uuenduslikke lahendusi reaalmaailma tööstusele probleemid uute ideedega;
Osata sõnastada digitaalse tootmise valdkonna uurimisküsimusi, koostada vastavalt plaane ja neid lõputöö käigus ellu viia, viies läbi teadusliku, eetilise ja ühiskondlikult olulise uurimistöö ettevalmistava koolitusena digitaalse tootmise doktoriõppeks.
Pärast selle programmi läbimist omandavad õpilased järgmised oskused:
Tooraine (pulber, traat, vedelik jne) töötlemisel, kasutades erinevaid soojusallikaid nagu laser, elektronkiir, kaar, plasma, valgus 3D -prinditud komponentide loomiseks
3D -printimise ja sellega seotud tehnoloogiate jaoks uute toorainete analüüsimisel ja väljatöötamisel
Sobiva järeltöötlusmeetodi (termiline ja mehaaniline) rakendamisel 3D-trükitud komponentide saamiseks
Toorainete ja 3D -trükitud osade iseloomustamisel, kasutades põhilisi ja täiustatud materjali iseloomustamise tehnikaid
Mõne põhivahendi kasutamisel virtuaalses tootmises
Akadeemiline tipptase ja kogemus
Üksus tegeleb digitaalse tootmise uurimisega, keskendudes lisandite tootmisele ja 3D -printimisele. See keskendub erinevate protsesside, tavaliselt pulberkihtide sulatamise ja pinnatehnoloogia protsesside, tõhususe parandamisele koos laseripõhiste protsessidega, nagu laserkeevitus, -hübriidkeevitus, -lõikamine, -märgistamine ja pinnatehnika.
Teine osa on keskendunud nende tehnoloogiate kvaliteedi tagamisele in-situ anduritega ja selle kasutamisele tehisintellekti ja ML-erialade kaudu, millega teeme koostööd nutikate süsteemide ja arvutiteadustega.
Meie vaatenurk digitaalsele tootmisele koosneb digitaalsest disainist ja optimeerimisest, kasutades kaasaegsete tootmisprotsesside eeliseid koos tootmise ja lõpliku kvaliteedi digitaalse juhtimisega.
Magistritöö ja teemad
Magistritöö protsess algab tavaliselt probleemi tuvastamisega (sageli reaalsest maailmast), kirjanduse ülevaatega, et leida lahenduse jälgi. Sellele järgneb eksperimentaalne disain, st kas modelleerimine või praktiline. Tehakse eksperimentaalset tööd, nt toode on projekteeritud ja toodetud. Hiljem analüüsitakse tulemusi ja tehakse lõplikud järeldused. Lõpptulemus võib olla teenus, toode, protsessi täiustamine või isegi uus protsess.
